Mine sisu juurde

Multilateraalsus

Allikas: Vikipeedia

Multilateraalsus on doktriin, mis kinnitab võimalikult paljude osapoolte osalemise eeliseid.

Rahvusvahelistes suhetes, eeskätt diplomaatias, viitab mitmepoolsus vähemalt kolme ühist eesmärki saavutada püüdvate riikide alliansile.[1] Rakendatuna institutsioonide või riikide poolt, multilateraalsus rõhutab osalevate osapoolte koostööd, koordineerimist ja kollektiivset otsuste langetamist.[2] Seda lähenemisviisi vastandatakse bilateraalsusega ja unilateraalsusega.

Definitsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Multilateraalsus on rahvusvahelise valitsemise institutsionaalse korralduse põhiprintsiip[3], mis põhineb poliitika koordineerimise praktikatal kolme või enama osariigi rühmades.[4] Praktikas võib seda mõista kui lähenemisviisi, mis julgustab osapooli tegema koostööd ühiste probleemide tuvastamiseks ning poliitiliste projektide elluviimiseks jagatud normide ja väärtuste süsteemi alustel. Selleks määravad mitmepoolsust kollektiivselt väljatöötatud reeglid, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik ja tõhus koostöö ning osapooltele samad õigused ja kohustused.[5]

Multilateraalsust on peetud vastandiks kahepoolsetele ja diskrimineerivatele kokkulepetele, mida on ajalooliselt paika pannud ja üleval hoidnud jõukamad riigid – seal hulgas nn Esimene Maailm – enda mõjuvõimu suurendamiseks, nõrgestades sellega väiksemaid riike ning soodustades rahvusvahelisi konflikte.[6] Mitmepoolsus, eriti rahvusvaheliste institutsioonide liikmesuse vormis, aitab ohjeldada suurriikide tegevust, pidurdada ühepoolset tegutsemist ning anda väikeriikidele hääle ja mõju, mida neil muidu ei oleks. Väikeriikide jaoks võib see olla tõhusaks strateegiaks, et kollektiivselt survestada mõne suurriigi käitumist teiste riikidega koostöö tegemise abil.

Mitmepoolsus arenes välja soovist kõrvaldada rahvusvahelisest korrast sõjad ning saavutada süsteem, mis põhineb riikide jaoks ühistel reeglitel, koostööl ja jagatud vastutusel.[6] Sellest sai keskne põhimõte Teise maailmasõja järgsel ajastul, eesmärgiga loobuda enne sõda valitsenud konfliktidest ning liikuda reeglitel põhineva rahvusvahelise korra suunas. Sellel põhjusel on ametlikes institutsioonilistes ülesehitustes enamik sõjajärgseid mitmepoolseid institutsioone rõhunud otsuste tegemistel suurema rolli andmisele nendele riikidele, kes ei ole suurriigid ega saa nendeks pürgida.[7]

Rahvusvahelised organisatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sellise koostöö tugisambaks on multilateraalsed institutsioonid rahvusvaheliste organisatsioonide näol, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Maailma Terviseorganisatsioon (WTO) või Euroopa Liit (EL). Multilateraalsed institutsioonide eesmärgiks on probleemide lahendamine mitmepoolsel viisil. Seejuures mitmepoolsus võib väljenduda mitme riigi ühises tegutsemises, nagu ÜRO raames, või regionaalsete ja sõjaliste liitude ning kokkulepete kaudu, näiteks NATO-s. Need institutsioonid ei ole riikidele peale sunnitud, vaid on nende endi loodud ja heaks kiidetud, et suurendada oma võimekust huvide elluviimisel koordineeritud poliitikate kaudu.[2]

Euroopa Liit

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liit on võtnud aktiivse rolli mitmepoolsuse edendamisel ning toetab tugevalt reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Multilateraalsuse kontektsis täidab see üleilmse liidri positsiooni, edendades rahvusvahelist koostööd ja koordineeritud välistegevust valdkondades nagu kaubandus, rahvusvahelised partnerlused, välispoliitika ja julgeolek.[8]

Euroopa Liidu kõrged ametnikud on aastate vältel öelnud, et EL on mitmepoolsuse edendaja ja "loomulik partner".[8][9] Selle tarbeks on välja antud hulga ELi strateegiaid, kokkuleppeid ja teateid. Näiteks 17. veebruaril 2021 esitasid EL endine kõrge esindaja Josep Borrell ja Euroopa Komisjon uue strateegia ELi panuse tugevdamiseks reeglitel põhinevasse multilateraalsusse.[10] Ühine teatis sätestab liidu ootused ja ambitsioone mitmepoolse süsteemi toimimise suhtes, nähes ette ELi käsutuses olevate poliitiliste, diplomaatiliste ja rahaliste vahendite rakendamist selleks, et edendada ülemaailmset rahu ja julgeolekut, kaitsta inimõigusi ja rahvusvahelist õigust ning toetada mitmepoolseid lahendusi globaalsetele probleemidele.[11] Sellest tulenevalt on EL ja selle liikmesriigid viimastel aastatel aktiivselt rakendanud oma poliitilist mõjuvõimu selleks, et tuua kokku rahvusvahelisi osapooli ühiste lahenduste leidmiseks ning edendamaks strateegilisi prioriteete ja huve.

Väljakutsed

[muuda | muuda lähteteksti]

Külma sõja lõpp on toonud kaasa uusi väljakutseid mitmepoolsusele ning viimasel kümnendil on need pinged oluliselt süvenenud.[12] Üheks nähtuseks on multilateraalse süsteemi järkjärguline nõrgenemine, mida peegeldavad Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahelise geostrateegilise rivaalitsemise süvenemine[13], Venemaa sissetung Ukrainasse[10], Ameerika Ühendriikide kalduvus üha sagedamini tegutseda unilateraalselt[14], jpt.

Üks peamisi ohte mitmepoolsele koostööle on suurriikide soov kujundada enda mõjusfääre ning kasutada rahvusvahelisi institutsioone oma ülemaailmse võimuvõitluse tööriistana. See viib sageli koostöö süvenemiseni pigem vastasleerides kui laiapõhjalises rahvusvahelises raamistikus[13], sarnanedes ka külma sõja alguses esinenud mustritele, mil rahvusvahelised institutsioonid allutati ideoloogilisele vastasseisule.

Samuti on Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu alates 2022. aastast tugevalt nõrgestanud rahvusvahelisel õigusel põhinevat korda ning seadnud proovile mitmepoolsed julgeolekumehhanismid. Sõda on rõhutanud vajadust tugevdada rahvusvahelist õigust ja koostööplatvorme, kuid samas näidanud nende haavatavust suurriikide agressiooni ees.

  1. ↑ Nations, United. "Multilateral System". United Nations (inglise). Vaadatud 26. juunil 2025.
  2. 1 2 Ruggie, John Gerard (1992). "Multilateralism: the Anatomy of an Institution". International Organization. 46 (3): 561–598. ISSN 0020-8183.
  3. ↑ Surdej, Aleksander (1. jaanuar 2020). "Multilateralism and international governmental organizations: principles and instruments". Transforming Government: People, Process and Policy. 14 (3): 337–350. DOI:10.1108/TG-11-2019-0107. ISSN 1750-6166.
  4. ↑ Keohane, Robert O. (1. detsember 1990). "Multilateralism: An Agenda for Research". International Journal (inglise). 45 (4): 731–764. DOI:10.1177/002070209004500401. ISSN 0020-7020.
  5. ↑ Nations, United. "International Day of Multilateralism and Diplomacy for Peace". United Nations (inglise). Vaadatud 26. juunil 2025.
  6. 1 2 Chikvaidze, David A. (1. juuli 2020). "Multilateralism: Its Past, Present and Future". Cadmus (inglise). 4 (2): 127–133. ISSN 2038-5242.
  7. ↑ Kahler, Miles (1992). "Multilateralism with small and large numbers". International Organization (inglise). 46 (3): 681–708. DOI:10.1017/S0020818300027867. ISSN 0020-8183.
  8. 1 2 "Multilateral relations | EEAS". www.eeas.europa.eu (inglise). Vaadatud 26. juunil 2025.
  9. ↑ Wouters, Jan (2007). "The United Nations and the European Union: Partners in Multilateralism". SSRN Electronic Journal. DOI:10.2139/ssrn.2873411. ISSN 1556-5068.
  10. 1 2 "EU agenda for a renewed multilateralism | EEAS". www.eeas.europa.eu (inglise). Vaadatud 26. juunil 2025.
  11. ↑ "Communication: Strengthening the EU's contribution to rules-based multilateralism - European Commission". commission.europa.eu (inglise). Vaadatud 26. juunil 2025.
  12. ↑ Fontaine-Skronski, Kim; Thool, Valeriane; Eschborn, Norbert (1. detsember 2022), Does the UN Model Still Work? Challenges and Prospects for the Future of Multilateralism (inglise), Brill, ISBN 978-90-04-51648-9, vaadatud 26. juunil 2025
  13. 1 2 Woods, Ngaire (9. veebruar 2023). "Multilateralism in the Twenty-First Century". Global Perspectives. 4 (1): 68310. DOI:10.1525/gp.2023.68310. ISSN 2575-7350.
  14. ↑ Skidmore, David (19. mai 2005). "Understanding the Unilateralist Turn in U.S. Foreign Policy". Foreign Policy Analysis (inglise). 1 (2): 207–228. DOI:10.1111/j.1743-8594.2005.00010.x. ISSN 1743-8586.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Multilateraalsus&oldid=6990229"